Eesti Abistamiskomitee loodi aastal 1941, et aidata Teise Maailmasõja hammasrataste vahele jäänud kaasmaalasi. Parast seda kui Eesti Vabariik "töörahva tahtel" 1940. aastal tolleaegse Nõukogude Liiduga liideti, samuti ka pärast Punaarmee poolt tagasivallutamist 1944. aastal, algasid eestlaste massilised arreteerimised ja väljasaatmised. Piirid suleti peaaegu õhukindlalt ja igasugune kontakt muutus väga raskeks. Samas oli aga igasugune finantsabi hädavajalik. Nii tunnistatud Eesti Abistamiskomitee 31. oktoobril 1942. aastal kui 501(c)3 mittetulundusühing, mille eesmärgiks oli "leevendada Eesti Vabariigi kodanike kannatusi".
Idee Eesti Abistamiskomitee loomiseks tuli tolleaegselt Eesti Vabariigi konsulilt Ameerika Ühendriikides Johannes Eduard Markuselt. Värskelt loodud organisatsioonist sai esimene omalaadne ja temalt võtsid eeskuju kõik järgnevad samalaadsed organisatsioonid teistes riikides üle kogu maailma.
Aastatel 1948-1952 aitas Eesti Abistamiskomitee tuhandetel sõjapogenikel leida uue kodu vabas maailmas, pakkudes nii juriidilist kui ka finantsalast abi. Koostöös New Yorgi Evangeelse Luteriku Kirikuga aidati neil aastatel rohkem kui 12000 Läände põgenenud eestlasel immigreeruda Ameerika Ühendriikidesse. Nende hulgas olid nii eestlased, kes ületasid ookeani väikestel purjelaevadel (niinimetatud Viikingilaevadel) kui ka neid, kes elasid teatud aja Saksamaal laagrites. Põhiline abi seisnes sponsorite leidmises, kes siis edasi aitasid töö- ja elukohaga kindlaksmääratud ajaks. 1950-ndatel aastatel aitas Eesti Abistamiskomitee finantseerida nii eesti laste suvelaagreid kui ka Eesti Sõjameeste Kodu ehitamist Saksamaal.
1960-ndatel aastatel laiendati tegevust Eesti noorsooliikumise ja kultuuritegevuse toetamiseks, aidates finantseerida Lakewoodi Eesti Gaidide ja Skautide üritusi aastatel 1964 ja 1967 (Koguja). Saksamaal annetati Vaderabi (Episcopal Grandparents Plan) raames eesti lastele Oldenburgis.
1970-ndatel alustati kodueestlaste abistamisega. Saadud annetuste toel pandi kokku abipakid mis siis saadeti abivajajatele Eestis läbi Rootsi Kuningriigi.
Pärast seda kui Eesti taastas oma iseseisvuse 1991. aastal, alustas Eesti Abistamiskomitee oma tegevust juba vahetult Eestis, toetades haiglaid, vanadekodusid, paljulapselisi perekondi, invaliide ja lapsi, kes kaotasid oma vanemad läbi parvlaeva "Estonia" huku. Abi läheb ka Eesti Vigastatud Sõjameeste Ühingule. Ameerika Ühendriikides jätkub Eesti noorsoo- ja kultuuriorganisatsioonide toetamine. Abistatakse lastelaagreid Lakewoodis ja Long Islandil, Eesti Gaidide ja Skautide organisatsioone, leerilaagreid, rahvatantsugruppe ja laulukoore.
Lugematud eestlased on olnud nii Eesti Abistamiskomitee juhatuses kui ka selle liikmed päris algusest peale. Presidendid läbi aegade on olnud Salme Kaiv, Aleksandra Berg, Erich Harkna, Rudolf Kiviranna, Alfred Anderson, Paul Saar, Voldemar Vaher ja Endel Reinpõld. Üks kauaaegsemaid komitee liikmeid on Virve Vaher, kes alustas tööd 1989 ja jätkab seda tänase päevani.
